Maailmavaated, Elustiil ja Iseenda Leidmine

HOIATUS: PALUN ÄRGE LUGEGE SEDA. SEE JUTT ON ÄÄRMISELT PIKK, ISIKLIK JA AINULT NEED, KES TÕESTI TAHAVAD MIND PAREMINI TUNDMA ÕPPIMA PEAKSID SEDA LUGEMA. KUI TEIL ON MIDAGI PAREMAT TEHA VÕI TAHATE MIDAGI LÕBUSAT LUGEDA, SIIS SEE JUTT EI OLE TEIE JAOKS. SEE JUTT ON MÕELDUD MULLE JA NENDELE, KES ON HUVITATUD SUKELDUMA KELLEGI TEISE MÕTTEMAAILMA, KELLEGI SÜGAVAMATESSE SOOVIDESSE JA NÄHA SEDA, MIS PANEB NEID TIKSUMA.

Esimese asjana oleks vaja mul mitte ainult teile, kallile lugejale, vaid ka endale paar asja kindlaks teha. Võiks äkki sellest alustada, et miks ma seda teen, ehk siis kirjutamise põhjus. Selle vastust ma vähemasti tean. Mind inspireeriti. Lugedes ühe klassivenna blogi ( kes jääb hetkel anonüümseks, kuigi need, kes mind isiklikult teavad peaksid päris kiirelt ära taipama, kellega tegemist on ) lõi mulle silmade ette, alateadvuse poolt, neoon tuledes kiri: '' Pfft, you could do that'' . Oli see mul vajadus ennast kuidagi tõestada? Polegi nüüd kindel. Õnneks selline naiivsus võib tihti viia sind väga huvitavatesse kohtadessse.
         Kui esimeses lõigus leidsime vastuse küsimusele ''Miks ma seda teen?'', siis selles lõigus üritan vastuse leida küsimusele ''Mis on selle eesmärk?'' . Võib küll üles tuua argumendi, et need kaks küsimust on väga sarnased, aga see on vaieldav. Kui olete juba märganud, siis ma kasutan selliseid sõnu nagu ''leidsime'' ja ''üritan'' . See on sellepärast, et ma ise ka nüüd täpselt ei tea vastuseid oma küsimustele. Mina sammuti seisan endast eemal teie kõrval. Me praegu koos üksteise käest kinni hoides (kui lugeja on meessoost, siis ütlen selle peale, et ''no homo'') vaatame mind, sellise pilguga, et ''huvitav mida ta nüüd järgmisena kirjutab?'' Ok, ma ei oska nüüd ennast hetkel teie asendisse panna või asju läbi teie silmade näha sest, nagu tee ise suudate loogiliselt asju kokku panna, ma pole teie.
         Ok, ei leidnud eelmises lõigus oma küsimusele vastust. Otsustan just, et lähen selle jaoks uuele lõigule. Nii nii nii..... eesmärk.... või mida ma tahan selle jutuga saavutada. Ma teen seda primaarselt enda jaoks. Ma vajan selliseid hetki iga natukese aja tagant. Lihtsalt midagi, mis mind tagasi maa peale tiriks, et oma mõtteid/plaane/sihte ja sellised asju pilvedest päästa, et leida viise, kuidas neid jälle reaalsuseks teha. Tavaliselt on alati olnud selleks mõni isik minu elus, kes aitab mul seda teha, või koguni kraest kinni võtab ja raputab mind, et üles ärkaksin (ülekantud tähenduses loomulikult). Ma olen äärmiselt tänulik selle eest ja igavesti võlgu neile, kes on seda minu jaoks teinud. Kahjuks elu läheb edasi, inimesed tulevad ja lähevad, ning ma ei saa alati selle peale loota, et keegi minu jaoks olemas on, kui neid vajan. Oleks vaja iseendale seda kunsti kuidagi õpetada, et aru saada millal sa kuskil sita sees jälle kõnnid ja kuidas sellest välja saada. Küsimusi selle teema juures on veel, aga siiski minu lemmik küsimus on miks. Tõepoolest. Miks? Miks sa peaksid olema nö ''valgustatud'' ja nägema maailma sellisena nagu see on, kui sa saaksid lihtsalt terve elu selle nö sita sees kõndida ja näha maailma sellisena, nagu sa tahad seda näha? See teema on mul isiklikult üks lemmikuid ''probleeme'' mida oma peas lahti arutada ja mille üle mõtiskleda. Ei oskagi muud moodi öelda, kui nii, et see on jumalast hea küsimus. Mõlemad rajad on nii ahvatlevad ja meelepärased. Ma üritan küll mõlemat poolt õiglaselt arutada ja hoida neutraalset vaatepunkti, kuigi tee saate vist ikkagi aru, kumma poolt ma pigem olen. Probleeme lahti arutades on alati tähtis hoida neutraalset vaatepunkti. Tee ju ei taha, et teie emotsioonid sisse sekkuksid ja järeldust kuidagi mõjutaks või mudaseks teeks. Loomulikult on emotsioonidel oma aeg ja koht, aga mida kaugemale emotsioonid on asju lahti mõtiskledes, seda parem. Emotsioonidest räägin hiljemalt edasi. Lõpuks tekib võimalus uuele lõigule minna. Thank god(oi oi oi kuidas temast hiljemalt juttu tuleb). Issand... äkki alles 2-3 lõigu pärast leiame vastuse küsimusele Mis on selle jutu eesmärk?.... alles siis saan oma tegelikku juttu alustada.... pole vast ime, kui ma hommikul kooli(seda saab ka mõnuga arutatud) ei jõua. Kurat.. veel mitte. Natuke vaja veel selles lõigus olla. Just kirjutasin sõna arutada ja see pani mind mõtlema. Kuidas ma saan seda öelda, kui ma olen täiesti üksi? Tüüpiliselt jah kasutatakse seda sõna siis, kui kaks või enam inimest on mängus, aga asju saab iseendaga ka arutada. Ma siiralt usun, et meie, kui inimesed(inimkond või kuidas iganes tee tahate selle peale mõelda), ei tee seda piisavalt. Me ei küsi enda käest tähtsaid küsimusi...pekki see haakub järgmise teemaga... hoian siis seda siin lühidalt. ummm bla bla bla ole endaga aus.
         LÕPUKS OMETI uus lõik. Kui teil vahepeal juba ununes, siis tuletan meelde, et tahtsin käsitleda teemat Kas olla x, või mitte olla. X asemel võite kasutada endale meelepärast sõna nagu näiteks, intelligentne, valgustatud, teistest parem ( Võitleb peas päikese loojangu ajal mahajäetud laohoones samuri mõõkade, või katanadega, oma EGOga, et EGO tagasi enda mõtete kõige kaugemasse nurka läheks*) Ma ausalt, tõepoolest ausalt ei mõtle niimodi, et selliseda nö targemad (palun palun palun ärge saage sellest valesti aru) inimesed .....caugh caugh nagu näiteks .......mina... nüüd kuidagi teistest parem oleksid. Võite arvata mida tahate ja oma järeldusi sellest teha, aga kõige tähtsam eesmärk sellel jutul on tema ''kiri iseendale'' effekt. Nagu ma ennem mainisin, siis see on siiski pigem mulle ja viimane asi mida ma endale  teen on valetamine. Noh, sealt tekib kohe järgmine küsimus. Miks ma siis seda blogisse kirjutan? Kas tahad oma maailmavaadetega kuidagi teiste ees ringi tantsida ja öelda '' Look at me I'm soooo deeeep! '' ? Ja nii nagu tekivad küsimused tekivad ka kohe neile vastused. Miks blogisse? Sest ma ei taha kuhugi paberi peale seda kirjutada. Paberid millel on mõlemad pooled täis kirjutatud kaunistavad minu tuba nii, et vähe pole. Paberid kaovad ära ja need mis on vanemad, viskan ära kui nad on oma tähtsuse ära kaodanud. Seda juttu ma ei tahaks elu sees ära visata. Selle jutuga ma tahan iseenda sisse nii sügavale sukelduda, kui vähegi suudan. Ma tahan, et see jutt kuhugi pikemaks alles jääks. Ma tahaks seda juttu ühe, viie või isegi kümne aasta pärast uuesti lugeda. Juhul kui nüüd google kuidagi pankrotti ei lähe või keegi nende servereid pommitama ei lähe. ... lol google ja pankrott ühes lauses. Selle jutuga saan oma ''tuleviku minaga'' võrrelda, kuidas ma kunagi oli, kuidas ma arenenud olen, millised minu maailmavaated ja elustiil kunagi olid. Fuck, loodan et ei ole veel liiga kaugele sellest läinud, aga see EGO ja samurai teema oli selleks, et teid natuke naerma ajada, teile natuke elujõudu tagasi tuua ning teid üles äratada. Tegelt ma ei teagi kas see jutt on teie jaoks igav või huvitav. Ehk sellega läheb tükk aega, enne kui ma selle jutu kohta tagasisidet saan.....tagasiside.....tagasiside.... ofcourse. See haakub eelmise teemaga. Selle miks ma sellest blogisse kirjutan küsimuse üle. Eks meil kõigil on tahe teistega jagada. Nagu ausalt. Mitu korda on teil tekkinud see tunne, KOHE on vaja midagi oma sõbrale jagada, kui olid just midagi ÜLILAHEDAT leidnud, või teinud. Siis loomulikult, sõpra eriti ei huvita sinu asi ja mõtled ainult sellele, et omg mine perse. See kiri ei lange küll selle kategooria alla, et vaja teistele näkku suruda, aga see on lihtsalt...olemas, kui peaks kunagi vaja minema. ....suht väsinud tegelt..... praegu on kell 01:24 kui ma seda juttu kirjutan. Alustasin kuskil kell ~23:05. Asi pole selles, et ma olen füüsiliselt väsinud, vaid pigem vaimne väsimus. Tunnen kuidas mõtlemine aeglasemaks jääb ja enam küll sellist hoogu sees ei ole, mis jutu algul mul oli. Vaja ennast värskendada kuidagi. Tegelt, ma käin kiirelt suitsul ja siis tulen tagasi. Ei olnud küll suurt mõtet seda öelda. Teie jaoks läheb nagunii jutt hetkega edasi. Kuigi jah, mulle hakkas meeldime see stiil mis mul praegu käib, nagu tee oleksite mul peas...OOT *itsitab :D tahaks midagi kiirelt proovida. GET OUT OF MY HEAD YOU SON A BITCH! GET OUT! I SAID GET OUT!!!! YOU DON'T BELONG HERE. GET! THE! FUCK! OUT! ....... :D see oli lõbus isegi :D suutsin ennast isegi lõbustada ja hea tuju tagasi tuua. Ega ma pole tegelikult teie, kalli lugeja, peale vihane. Lihtsalt et kui tee olete juba minu peas ja otsustasite minuga sel seiklusel kampa lüüa, siis peate ka minu huumori meelega leppima. :D ja nüüd suitsule..
         Kell on nüüd 05:51. Suht epic suitsu paus oli. Fought dragons and shit. Tegin just väikese avastuse enda kohta. Mida rohkem/kauem ma siia kirjutan, seda vähem ma ennast tagasi hoian, või noh.. hoolin. Mõtlen küll selle all ainult seda, et hoolimine selle üle, mida teised võivad minu kirjutisest arvata (so brave).
Aina rohkem ja rohkem tuleb see tõeline mina ja minu värvikas huumor (ego lol) välja. Nii et ma ei tea. Lugege edasi. Võib isegi põnevaks minna. Va juhul kui tee seda loete ja see on nagu viimane lõik. Sel juhul andke natuke aega. Küll ma midagi välja nuputan. Enamus teist lugejatest ma kujutan ette loete seda nädalaid või isegi kuid peale selle originaalset avalduse kuupäeva. Eks see juhtub alles siis, kui ma lasen oma blogil natuke kasvada, ning ennast kokku võtan ja mingisugust häbitut reklaami sellele teen..... enough about that. Võibolla seletaks natuke miks ma 4 tundi hiljem otsustasin blogi edasi kirjutada. jaaa jääb vist ära. PC crashis vahepeal ja mõte läks kaotsi. Kirjutan siis kunagi edasi. Siis kui see kõige tähtsam asi ka olemas on. Inspiratsioon. 29/11/13

Poeetiline speed metal mariachi country rock ballad

Tinapeasete Imeliste Teismeliste Seiklused

( Kujutage ette badass kitarrikäiku ja sensuaalset laulu häält, mis sulab kui või teie kõrvades jättes maha endast vaid kergelt maheda järeltunde, mille lõpus leiad ennast paljana, räpasena ja rohkemat anumas enne, kui järgmisi sõnu lugema hakkate)

Suured silmad kaugelt paistavad.
Ahvatlevalt kaasa kutsuvad.
Oleks pidanud teadma,
ennast valmis seadma.
Täna õhtul koju ei jõua.

Jooksu sammul privaatsust otsides,
suudan mõelda ainult sellele, mis ootab ees.
Vaja välja lülitada,
see väike hääl mu peas, mis vastuolu tekitab.
Kas sind tõesti piinab üksindus?

Miks küll nii on, et mind vaevab lahtine haav?
Jälle mind on ära võrgutanud KGB agent.

Toast välja joostes koperdan,
teise KGB agendi noa otsa.
Nad küll ei tea seda,
aga ma olen üldsegi robot.
Tillukesed noad mulle haiget ei tee.

Nad juba aastakümneid järjepidevalt jahtinud on mind.
Riiklikud saladused ja pea kohal kõrge hind.

Ma ei tea kui kaua ma veel kannatan sellist asja,
sest sõpru leida on raske, kui sa oled robot.

Tee ei kujutagi ette,
kui raske see on.
Elada päevast päeva,
kui sind on üks ja neid on miljon.

Kui teil pole kedagi,
kes seljatagust valvaks.
          Kes teeks kasvõi sedagi,
                        et niidaks murugi,
                           või lihtsalt midagi,
                               et oleks küllaltki,
                                  piisavalt paljudki,
                                see pole üldse sõnagi,
                                        keda üldse kotibki?

Tuleme nüüd tagasi jutu juurde,
kus mina olen robot, peategelane.
Loomulikult ei saa tee minu jutust aru,
sest ainult mina olen  ............... robot.

Armastus, vägivald ja Koolimeedialaager

Minu jutt alustab oma retke tüüpilisest esmaspäevast. Pohmakaga koolis ringi tuigerdades ja kummalisel moel jälle huvijuhi kabinetti sattudes, tekkis tunne, et kohe kukun ja vaja millestki käbedalt kinni haarata. Selle põhjustajaks ei olnud pead lõhestav pohmell, vaid lauale asetatud meedialaagri kuulutus. Mälestuste ja nostalgia laviin oleks minust peaaegu võidu saanud, kui küsimus, '' Miks sul selline nägu peas on? '' , mind tagasi materjaalsesse maailma tõi. '' Kas see on see, mis ma arvan, et see on? '' , küsisin mina või noh, pigem mõmisesin. Küsimus oli retooriline. Ma ei vajanud mingisugust vastust. Teadsin ise väga hästi millega tegu oli. Olin täielikult veendunud ja ainult üks mõte käis minu peas läbi: '' See juhtub jälle! ''
         Minutid, tunnid ja lõpuks päevad möödusid hetkega. Asjad olid pakitud, vaimselt olin end ette valmistunud ( Nii palju ettevalmistumist ja ikka jääb telefoni laadija koju) ja seisin silmitsi viimase takistusega. Kuidas ma sinna saan? Ise kuidagi internetist aadresse, bussi ja rongi aegu vaadata oleks liiga võõras minu jaoks. Oli vaja leida keegi, kes kogu selle töö minu eest ära teeks. Facebookis osalejate nimekirja lähemalt uurides tabas mind tore üllatus, kui nool südamesse. [ Nüüd tagasi vaadates olen veendunud, (ei ole) et mängus on kõrgemad, või isegi ... taevalikud jõud. Kas karma jumalad on mind lõpuks tähele pannud ja andnud mulle autasu selle korra eest, kui ükskord prügi muljet avaldavalt distantsilt mööda viskasin, ( Juuksekarva võrra vasakule ja see oleks sisse läinud... ) püsti tõusin ja prügi oma õigesse kohta asetasin?] Peaaegu püsti hüpates ruttasin telefoni poole, et oma naabrile helistada. Oli vaja teatada, et lähme koos laagrisse.
         Rongisõit möödus nii nagu ikka kõik rongisõidud mööduvad. Kunagi ei ole võimalik mugavat asendit leida, koori ennast kasvõi paljaks ja ikka on liiga palav, ei saa aru kas sinu kõrval istuv inimene tõusis püsti selleks, et mööda minna või lihtsalt jalgu sirutada ja nagu kirsike tordil, on õhk nii umbne, et ei suudaks seal isegi tikku põlema lüüa. Vähemalt on raamatud mul sellel retkel seltsiks, ning aitavad välja tõrjuda kõiksugu mõt-jaaaaa ei viitsi enam neid raamatuid lugeda. Vähemalt sai tunnikesegi surnuks lüüa. Peale järsku sahmimist märkan, et kallid kaaslased (naaber nende seas) kerkivad keskmisest kiirusest kiiremini kõrgele reisikottide juurde, ning suundusid uste poole. Aeg vist maha minna.
         20 minutit tagasi olime rongis... . Rongid vähemalt teavad kuhu nad lähevad ja ei eksi ära... erinevalt meist. Oma suurepärase salgaga kuskil Tabivere külas pimedas ringi hulkumine ja iga võimaliku inimese käest juhiste küsimisel tuleb ainult üks mõte pähe, '' Kes meist esimesena surma saab? '' . Ok, võibolla mitte nii morbiidse taustaga, aga come on andke armu, filmide vaatamine teeb sellist asja noorele mõistusele.
         Kolm tüdrukut meie seast olid müsteeriliselt haitunud, aga poh see, ma astusin umbes kolme porilompi. Mitte nagu kuhugi äärde või midagi sellist,  aga TÄPSELT KESET LOMPI. Tüdrukutega taasühinedes Tabivere Gümnaasiumi ees tõi küll väikse sooja tunde esile, aga mitte jalgadesse, seal kus seda sooja tunnet oleks kõige rohkem vaja olnud. Vähemalt olime saabunud elusana, tervena... ja poolteist tundi peale laagri algust.
         '' Tsau, kuule, kuhu kohta sai oma asju panna siin korrusel, '' olid esimesed sõnad, mida grupp ''Guardian'' minu suust kuulis. Nad ei teadnud seda veel, aga ma olin nende uus rühmakaaslane. '' Mööda koridori veel natuke kõndida. Ukse peal on silt Magala 4 '' , ütles Britt, üks rühmajuhtidest.( Võibolla ei öelnud just seda sõna sõnalt, aga whatever fuck you. )
         Eelmise aasta laagrikogemusest mäletasin, et ühes toas ööbivate ja ühes rühmas olevad inimesed moodustasid kaks erinevat sõprus ringkonda inimeste jaoks. '' Time to make some friends '', mõtlesin iseendale, pea püsti mööda koridori kõndides. '' Weeelllll fuck '' , mõtlesin iseendale, kui ukse lahti tegin ja sisse piilusin. Ei noh muidugi, jäime ju oma kompaniiga poolteist tundi hiljaks. Ülerahvastatus oleks natuke tagasihoidlik sõna, et kirjeldada seda, mida minu miinus 1 nägemisega silmad nägid. Panin käbedalt oma koti ukse ja kraanikausiga olevasse toa nurka. Vähemalt saab kiirelt toast sisse ja välja. Isegi kraanikauss oli olemas. Hea ligipääs jooksvale veele... ja hädajuhul isegi WC.
         Rühmaga tuttavaks saanud? Tehtud. Päevakavaga tutvunud? Olemas. Meelde jätnud väikseid detaile kooli peal näiteks treppide, teiste magalate, teiste rühmade, rühmajuhtide staabi ja WC'de asukoht, et oleks lihtsam ringi orienteeruda? Check, check and double check. Klaveri asukoht? ... kurat... nagu ei olegi päris kindel ku... Aula! Igas koolis on üks klaver ju aulas... .Oot.... kus on aula?
...TO BE CONTINUED!