Minu jutt alustab oma retke tüüpilisest esmaspäevast. Pohmakaga koolis ringi tuigerdades ja kummalisel moel jälle huvijuhi kabinetti sattudes, tekkis tunne, et kohe kukun ja vaja millestki käbedalt kinni haarata. Selle põhjustajaks ei olnud pead lõhestav pohmell, vaid lauale asetatud meedialaagri kuulutus. Mälestuste ja nostalgia laviin oleks minust peaaegu võidu saanud, kui küsimus, '' Miks sul selline nägu peas on? '' , mind tagasi materjaalsesse maailma tõi. '' Kas see on see, mis ma arvan, et see on? '' , küsisin mina või noh, pigem mõmisesin. Küsimus oli retooriline. Ma ei vajanud mingisugust vastust. Teadsin ise väga hästi millega tegu oli. Olin täielikult veendunud ja ainult üks mõte käis minu peas läbi: '' See juhtub jälle! ''
Minutid, tunnid ja lõpuks päevad möödusid hetkega. Asjad olid pakitud, vaimselt olin end ette valmistunud ( Nii palju ettevalmistumist ja ikka jääb telefoni laadija koju) ja seisin silmitsi viimase takistusega. Kuidas ma sinna saan? Ise kuidagi internetist aadresse, bussi ja rongi aegu vaadata oleks liiga võõras minu jaoks. Oli vaja leida keegi, kes kogu selle töö minu eest ära teeks. Facebookis osalejate nimekirja lähemalt uurides tabas mind tore üllatus, kui nool südamesse. [ Nüüd tagasi vaadates olen veendunud, (ei ole) et mängus on kõrgemad, või isegi ... taevalikud jõud. Kas karma jumalad on mind lõpuks tähele pannud ja andnud mulle autasu selle korra eest, kui ükskord prügi muljet avaldavalt distantsilt mööda viskasin, ( Juuksekarva võrra vasakule ja see oleks sisse läinud... ) püsti tõusin ja prügi oma õigesse kohta asetasin?] Peaaegu püsti hüpates ruttasin telefoni poole, et oma naabrile helistada. Oli vaja teatada, et lähme koos laagrisse.
Rongisõit möödus nii nagu ikka kõik rongisõidud mööduvad. Kunagi ei ole võimalik mugavat asendit leida, koori ennast kasvõi paljaks ja ikka on liiga palav, ei saa aru kas sinu kõrval istuv inimene tõusis püsti selleks, et mööda minna või lihtsalt jalgu sirutada ja nagu kirsike tordil, on õhk nii umbne, et ei suudaks seal isegi tikku põlema lüüa. Vähemalt on raamatud mul sellel retkel seltsiks, ning aitavad välja tõrjuda kõiksugu mõt-jaaaaa ei viitsi enam neid raamatuid lugeda. Vähemalt sai tunnikesegi surnuks lüüa. Peale järsku sahmimist märkan, et kallid kaaslased (naaber nende seas) kerkivad keskmisest kiirusest kiiremini kõrgele reisikottide juurde, ning suundusid uste poole. Aeg vist maha minna.
20 minutit tagasi olime rongis... . Rongid vähemalt teavad kuhu nad lähevad ja ei eksi ära... erinevalt meist. Oma suurepärase salgaga kuskil Tabivere külas pimedas ringi hulkumine ja iga võimaliku inimese käest juhiste küsimisel tuleb ainult üks mõte pähe, '' Kes meist esimesena surma saab? '' . Ok, võibolla mitte nii morbiidse taustaga, aga come on andke armu, filmide vaatamine teeb sellist asja noorele mõistusele.
Kolm tüdrukut meie seast olid müsteeriliselt haitunud, aga poh see, ma astusin umbes kolme porilompi. Mitte nagu kuhugi äärde või midagi sellist, aga TÄPSELT KESET LOMPI. Tüdrukutega taasühinedes Tabivere Gümnaasiumi ees tõi küll väikse sooja tunde esile, aga mitte jalgadesse, seal kus seda sooja tunnet oleks kõige rohkem vaja olnud. Vähemalt olime saabunud elusana, tervena... ja poolteist tundi peale laagri algust.
'' Tsau, kuule, kuhu kohta sai oma asju panna siin korrusel, '' olid esimesed sõnad, mida grupp ''Guardian'' minu suust kuulis. Nad ei teadnud seda veel, aga ma olin nende uus rühmakaaslane. '' Mööda koridori veel natuke kõndida. Ukse peal on silt Magala 4 '' , ütles Britt, üks rühmajuhtidest.( Võibolla ei öelnud just seda sõna sõnalt, aga whatever fuck you. )
Eelmise aasta laagrikogemusest mäletasin, et ühes toas ööbivate ja ühes rühmas olevad inimesed moodustasid kaks erinevat sõprus ringkonda inimeste jaoks. '' Time to make some friends '', mõtlesin iseendale, pea püsti mööda koridori kõndides. '' Weeelllll fuck '' , mõtlesin iseendale, kui ukse lahti tegin ja sisse piilusin. Ei noh muidugi, jäime ju oma kompaniiga poolteist tundi hiljaks. Ülerahvastatus oleks natuke tagasihoidlik sõna, et kirjeldada seda, mida minu miinus 1 nägemisega silmad nägid. Panin käbedalt oma koti ukse ja kraanikausiga olevasse toa nurka. Vähemalt saab kiirelt toast sisse ja välja. Isegi kraanikauss oli olemas. Hea ligipääs jooksvale veele... ja hädajuhul isegi WC.
Rühmaga tuttavaks saanud? Tehtud. Päevakavaga tutvunud? Olemas. Meelde jätnud väikseid detaile kooli peal näiteks treppide, teiste magalate, teiste rühmade, rühmajuhtide staabi ja WC'de asukoht, et oleks lihtsam ringi orienteeruda? Check, check and double check. Klaveri asukoht? ... kurat... nagu ei olegi päris kindel ku... Aula! Igas koolis on üks klaver ju aulas... .Oot.... kus on aula?
...TO BE CONTINUED!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar