HOIATUS: PALUN ÄRGE LUGEGE SEDA. SEE JUTT ON ÄÄRMISELT PIKK, ISIKLIK JA AINULT NEED, KES TÕESTI TAHAVAD MIND PAREMINI TUNDMA ÕPPIMA PEAKSID SEDA LUGEMA. KUI TEIL ON MIDAGI PAREMAT TEHA VÕI TAHATE MIDAGI LÕBUSAT LUGEDA, SIIS SEE JUTT EI OLE TEIE JAOKS. SEE JUTT ON MÕELDUD MULLE JA NENDELE, KES ON HUVITATUD SUKELDUMA KELLEGI TEISE MÕTTEMAAILMA, KELLEGI SÜGAVAMATESSE SOOVIDESSE JA NÄHA SEDA, MIS PANEB NEID TIKSUMA.
Esimese asjana oleks vaja mul mitte ainult teile, kallile lugejale, vaid ka endale paar asja kindlaks teha. Võiks äkki sellest alustada, et miks ma seda teen, ehk siis kirjutamise põhjus. Selle vastust ma vähemasti tean. Mind inspireeriti. Lugedes ühe klassivenna blogi ( kes jääb hetkel anonüümseks, kuigi need, kes mind isiklikult teavad peaksid päris kiirelt ära taipama, kellega tegemist on ) lõi mulle silmade ette, alateadvuse poolt, neoon tuledes kiri: '' Pfft, you could do that'' . Oli see mul vajadus ennast kuidagi tõestada? Polegi nüüd kindel. Õnneks selline naiivsus võib tihti viia sind väga huvitavatesse kohtadessse.
Kui esimeses lõigus leidsime vastuse küsimusele ''Miks ma seda teen?'', siis selles lõigus üritan vastuse leida küsimusele ''Mis on selle eesmärk?'' . Võib küll üles tuua argumendi, et need kaks küsimust on väga sarnased, aga see on vaieldav. Kui olete juba märganud, siis ma kasutan selliseid sõnu nagu ''leidsime'' ja ''üritan'' . See on sellepärast, et ma ise ka nüüd täpselt ei tea vastuseid oma küsimustele. Mina sammuti seisan endast eemal teie kõrval. Me praegu koos üksteise käest kinni hoides (kui lugeja on meessoost, siis ütlen selle peale, et ''no homo'') vaatame mind, sellise pilguga, et ''huvitav mida ta nüüd järgmisena kirjutab?'' Ok, ma ei oska nüüd ennast hetkel teie asendisse panna või asju läbi teie silmade näha sest, nagu tee ise suudate loogiliselt asju kokku panna, ma pole teie.
Ok, ei leidnud eelmises lõigus oma küsimusele vastust. Otsustan just, et lähen selle jaoks uuele lõigule. Nii nii nii..... eesmärk.... või mida ma tahan selle jutuga saavutada. Ma teen seda primaarselt enda jaoks. Ma vajan selliseid hetki iga natukese aja tagant. Lihtsalt midagi, mis mind tagasi maa peale tiriks, et oma mõtteid/plaane/sihte ja sellised asju pilvedest päästa, et leida viise, kuidas neid jälle reaalsuseks teha. Tavaliselt on alati olnud selleks mõni isik minu elus, kes aitab mul seda teha, või koguni kraest kinni võtab ja raputab mind, et üles ärkaksin (ülekantud tähenduses loomulikult). Ma olen äärmiselt tänulik selle eest ja igavesti võlgu neile, kes on seda minu jaoks teinud. Kahjuks elu läheb edasi, inimesed tulevad ja lähevad, ning ma ei saa alati selle peale loota, et keegi minu jaoks olemas on, kui neid vajan. Oleks vaja iseendale seda kunsti kuidagi õpetada, et aru saada millal sa kuskil sita sees jälle kõnnid ja kuidas sellest välja saada. Küsimusi selle teema juures on veel, aga siiski minu lemmik küsimus on miks. Tõepoolest. Miks? Miks sa peaksid olema nö ''valgustatud'' ja nägema maailma sellisena nagu see on, kui sa saaksid lihtsalt terve elu selle nö sita sees kõndida ja näha maailma sellisena, nagu sa tahad seda näha? See teema on mul isiklikult üks lemmikuid ''probleeme'' mida oma peas lahti arutada ja mille üle mõtiskleda. Ei oskagi muud moodi öelda, kui nii, et see on jumalast hea küsimus. Mõlemad rajad on nii ahvatlevad ja meelepärased. Ma üritan küll mõlemat poolt õiglaselt arutada ja hoida neutraalset vaatepunkti, kuigi tee saate vist ikkagi aru, kumma poolt ma pigem olen. Probleeme lahti arutades on alati tähtis hoida neutraalset vaatepunkti. Tee ju ei taha, et teie emotsioonid sisse sekkuksid ja järeldust kuidagi mõjutaks või mudaseks teeks. Loomulikult on emotsioonidel oma aeg ja koht, aga mida kaugemale emotsioonid on asju lahti mõtiskledes, seda parem. Emotsioonidest räägin hiljemalt edasi. Lõpuks tekib võimalus uuele lõigule minna. Thank god(oi oi oi kuidas temast hiljemalt juttu tuleb). Issand... äkki alles 2-3 lõigu pärast leiame vastuse küsimusele Mis on selle jutu eesmärk?.... alles siis saan oma tegelikku juttu alustada.... pole vast ime, kui ma hommikul kooli(seda saab ka mõnuga arutatud) ei jõua. Kurat.. veel mitte. Natuke vaja veel selles lõigus olla. Just kirjutasin sõna arutada ja see pani mind mõtlema. Kuidas ma saan seda öelda, kui ma olen täiesti üksi? Tüüpiliselt jah kasutatakse seda sõna siis, kui kaks või enam inimest on mängus, aga asju saab iseendaga ka arutada. Ma siiralt usun, et meie, kui inimesed(inimkond või kuidas iganes tee tahate selle peale mõelda), ei tee seda piisavalt. Me ei küsi enda käest tähtsaid küsimusi...pekki see haakub järgmise teemaga... hoian siis seda siin lühidalt. ummm bla bla bla ole endaga aus.
LÕPUKS OMETI uus lõik. Kui teil vahepeal juba ununes, siis tuletan meelde, et tahtsin käsitleda teemat Kas olla x, või mitte olla. X asemel võite kasutada endale meelepärast sõna nagu näiteks, intelligentne, valgustatud, teistest parem ( Võitleb peas päikese loojangu ajal mahajäetud laohoones samuri mõõkade, või katanadega, oma EGOga, et EGO tagasi enda mõtete kõige kaugemasse nurka läheks*) Ma ausalt, tõepoolest ausalt ei mõtle niimodi, et selliseda nö targemad (palun palun palun ärge saage sellest valesti aru) inimesed .....caugh caugh nagu näiteks .......mina... nüüd kuidagi teistest parem oleksid. Võite arvata mida tahate ja oma järeldusi sellest teha, aga kõige tähtsam eesmärk sellel jutul on tema ''kiri iseendale'' effekt. Nagu ma ennem mainisin, siis see on siiski pigem mulle ja viimane asi mida ma endale teen on valetamine. Noh, sealt tekib kohe järgmine küsimus. Miks ma siis seda blogisse kirjutan? Kas tahad oma maailmavaadetega kuidagi teiste ees ringi tantsida ja öelda '' Look at me I'm soooo deeeep! '' ? Ja nii nagu tekivad küsimused tekivad ka kohe neile vastused. Miks blogisse? Sest ma ei taha kuhugi paberi peale seda kirjutada. Paberid millel on mõlemad pooled täis kirjutatud kaunistavad minu tuba nii, et vähe pole. Paberid kaovad ära ja need mis on vanemad, viskan ära kui nad on oma tähtsuse ära kaodanud. Seda juttu ma ei tahaks elu sees ära visata. Selle jutuga ma tahan iseenda sisse nii sügavale sukelduda, kui vähegi suudan. Ma tahan, et see jutt kuhugi pikemaks alles jääks. Ma tahaks seda juttu ühe, viie või isegi kümne aasta pärast uuesti lugeda. Juhul kui nüüd google kuidagi pankrotti ei lähe või keegi nende servereid pommitama ei lähe. ... lol google ja pankrott ühes lauses. Selle jutuga saan oma ''tuleviku minaga'' võrrelda, kuidas ma kunagi oli, kuidas ma arenenud olen, millised minu maailmavaated ja elustiil kunagi olid. Fuck, loodan et ei ole veel liiga kaugele sellest läinud, aga see EGO ja samurai teema oli selleks, et teid natuke naerma ajada, teile natuke elujõudu tagasi tuua ning teid üles äratada. Tegelt ma ei teagi kas see jutt on teie jaoks igav või huvitav. Ehk sellega läheb tükk aega, enne kui ma selle jutu kohta tagasisidet saan.....tagasiside.....tagasiside.... ofcourse. See haakub eelmise teemaga. Selle miks ma sellest blogisse kirjutan küsimuse üle. Eks meil kõigil on tahe teistega jagada. Nagu ausalt. Mitu korda on teil tekkinud see tunne, KOHE on vaja midagi oma sõbrale jagada, kui olid just midagi ÜLILAHEDAT leidnud, või teinud. Siis loomulikult, sõpra eriti ei huvita sinu asi ja mõtled ainult sellele, et omg mine perse. See kiri ei lange küll selle kategooria alla, et vaja teistele näkku suruda, aga see on lihtsalt...olemas, kui peaks kunagi vaja minema. ....suht väsinud tegelt..... praegu on kell 01:24 kui ma seda juttu kirjutan. Alustasin kuskil kell ~23:05. Asi pole selles, et ma olen füüsiliselt väsinud, vaid pigem vaimne väsimus. Tunnen kuidas mõtlemine aeglasemaks jääb ja enam küll sellist hoogu sees ei ole, mis jutu algul mul oli. Vaja ennast värskendada kuidagi. Tegelt, ma käin kiirelt suitsul ja siis tulen tagasi. Ei olnud küll suurt mõtet seda öelda. Teie jaoks läheb nagunii jutt hetkega edasi. Kuigi jah, mulle hakkas meeldime see stiil mis mul praegu käib, nagu tee oleksite mul peas...OOT *itsitab :D tahaks midagi kiirelt proovida. GET OUT OF MY HEAD YOU SON A BITCH! GET OUT! I SAID GET OUT!!!! YOU DON'T BELONG HERE. GET! THE! FUCK! OUT! ....... :D see oli lõbus isegi :D suutsin ennast isegi lõbustada ja hea tuju tagasi tuua. Ega ma pole tegelikult teie, kalli lugeja, peale vihane. Lihtsalt et kui tee olete juba minu peas ja otsustasite minuga sel seiklusel kampa lüüa, siis peate ka minu huumori meelega leppima. :D ja nüüd suitsule..
Kell on nüüd 05:51. Suht epic suitsu paus oli. Fought dragons and shit. Tegin just väikese avastuse enda kohta. Mida rohkem/kauem ma siia kirjutan, seda vähem ma ennast tagasi hoian, või noh.. hoolin. Mõtlen küll selle all ainult seda, et hoolimine selle üle, mida teised võivad minu kirjutisest arvata (so brave).
Aina rohkem ja rohkem tuleb see tõeline mina ja minu värvikas huumor (ego lol) välja. Nii et ma ei tea. Lugege edasi. Võib isegi põnevaks minna. Va juhul kui tee seda loete ja see on nagu viimane lõik. Sel juhul andke natuke aega. Küll ma midagi välja nuputan. Enamus teist lugejatest ma kujutan ette loete seda nädalaid või isegi kuid peale selle originaalset avalduse kuupäeva. Eks see juhtub alles siis, kui ma lasen oma blogil natuke kasvada, ning ennast kokku võtan ja mingisugust häbitut reklaami sellele teen..... enough about that. Võibolla seletaks natuke miks ma 4 tundi hiljem otsustasin blogi edasi kirjutada. jaaa jääb vist ära. PC crashis vahepeal ja mõte läks kaotsi. Kirjutan siis kunagi edasi. Siis kui see kõige tähtsam asi ka olemas on. Inspiratsioon. 29/11/13
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar